Iseenese kaitsmine elu eest?

Ma olen end aastate jooksul liiga ära jaganud. Väikeseid kohustusi on tulnud siit ja sealt tasapisi, salaja. Oh, mis see pisike killuke mu ajast maksab, oh, ma jõuan ju küll. Ühel heal päeval saabub arusaamine, et kurat, ega ei jõua ikka küll. Siis hakkad valetama. Alguses teistele, muutes oma tervise nigelamaks, kui see tegelikult on ja aja hõivatumaks. Piinlik on, sest ise tead, et jõuaks ju küll, aga ei taha. Siis hakkad valetama iseendale, ma homme lõpetan viilimise, ma kohe hakkan jälle kõike tegema, minust saab jälle tubli ja aktiivne tegelane. Kuni ühel päeval sa avastad, et sa ei taha enam kildudeks olla ja hakkad siis igasuguseid asju oma elust ära lõikama, kaovad suhtluskeskkonnad, mis arutult aega nõuavad, kaovad ühiskondlikud tegevused, foorumid, kus oled end suureks ja asjalikuks haipinud... kõik kaob. Kuni jääb alles käpatäis asju, millest sul jõud tegelikult ka üle käib. Jõuad hommikul ärgates jälle naeratada, mitte ei poe ahastusega patja tagasi, et issand jälle uus tegemata toimetusi täis päev, jõuad taas helistada kallitele inimestele, saad aru, mis tegelikult on tähtis ja saabubki rahu. Vürtsitatud küll pisikese kahjutundega, sest kõigil oleks ju tükikest sinust vaja, samas meeldiva teadmisega, et eelkõige on sind vaja sulle endale.