Kirjutasin täna oma Facebooki lehele ja Isetegija foorumisse selle teksti oma arvamuse ülaloleva pildi kohta.
Kui ma eile selle pildilingi otsa komistasin, siis mul tekkis karjuv vajadus karjuda, nüüd ma siis rahunenuna teen ka pisut seda. Vaiksemalt kui oli eilne soov.
Meie riigis on ehk miljon töövõimelist inimest, ehk neid kes toodavad makse, mitte ei tarbi neid, neistki on suure maksutootlusega vaid kolmandik. Me ei saa unes ka oma SKP-d nii suureks, kui on seal tabelis teistel riikidel. See oleks ju võimatu. Sellest ka meie hädad, me oleme ajastu jagu olnud saajad, mitte andjad. Samas oleme me selgeks saanud, et meil on õigus streikida. Õpetajad streigivad ja saavad palgalisa kellegi arvelt, päästjad streigivad ja saavad palgatõusu väikeste üksuste kaotamise arvelt, arstid ei streigi, lähevad lihtsalt ära, sest neile pole enam kellegi arvelt võtta, raha ei tule kusagilt juurde - meie riik opereerib olemasoleva väikese maksubaasiga,
Jagame reservi rahvale laiali karjus veel mõnda aega tagasi populistlik Keskerakond - jumal tänatud, et ei jagatud - lätlased jagasid ja kus nad nüüd on? Nii sügaval augu põhjas, et päike ka ei paista. Meie oleme oma raha asjades suhteliselt vabad, neile ütleb IMF "hüppa" ja nad hüppavad, sest teisiti pole see võimalik. Meie riik aga püsib ikka veel.
Tahate suuremaid palku ja toetusi - tehke midagi, et riigil oleks rohkem maksutulu, siis tõusevad ka sotsiaaltoetused. Üks ei tõuse teiseta.
Ometi jäi peale selle väljaütlemist veel hinge peale asju, mis kripeldavad. See koht siin on minu jaoks just nende hingekriipijate jaoks.
On aeg enne valimisi. Tume ja kole aeg. Meelis Atonen ütles mõni aeg tagasi, et sellist parteiviha pole kunagi varem külvatud, ilmselt see nii ka on.
Üks on selge, oodatakse reforme ja muutusi. Siiski peaks nendega veel vähemalt 4 aastat ootama. Meil on olemas mõningane stabiilsus, seadusloome toimib, küll aeglaselt ja vigadega, aga toimib. Eestil on olnud palju hullemaid aegu. Kui meil võim vahetus küll aasta küll kahega. Jälle uus võim, jälle uued suunad, jälle reformid, mille nende järglased kuulutavad läbikukkunuks. Meeldib see meile või mitte, aga Reformierakond on erinevate partnerite toel suutnud luua stabiilsuse, millist meil pole pikka aega olnud. Riik on tulnud välja buumijärgsest madalseisust. Ma arvan et mõtekas oleks veel mõnda aega sellel lainel jätkata, mitte üksteist kividega surnuks loopida valimispropaganda nime all. Ei, ma ei ole Reformierakonna pooldaja, minu süda on hoopis mujal, aga pragmaatilise inimesena leian ma et tükk leiba laual on olulisem, kui tort unelmais.
Jumal kui hea on kisada, meil on kõik halb, meil on kõik nii vilets ja süüdistada valitsust. Seesama hirmsasti igatsetav võluvits - astmeline tulumaks - viib siit riigist need vähesed, kes on siia mingigi tööstuse loonud, sest kui neid karistada selle eest et nad on edukad, viivad nad oma edukuse mujale ja me oleme jälle lõhkise küna ees. Töötust ei saagi muul viisil leevendada, kui stabiilse majanduse ja rahapoliitikaga. Siia ei tule keegi midagi rajama, kui me pendeldame edasi-tagasi suvalistes suundades. Investeeringud tulevad alles siis kui me oleme lõpetanud nägeluse ja üksteise pihta kivide loopimise.
Kas teie annaks raha kellelegi, kui on oht, et ta selle raha tuulde loobib ja selle najal oma nime upitab? Mina küll ei annaks.
Minge märtsis valima, mina küll lähen.
